15. veerandtund väliskommentaatoriga: Marko Mihkelson Eesti välispoliitikast aastal 2017

Veerandtund väliskommentaatoriga: Marko Mihkelson Eesti välispoliitikast aastal 2017. Saatejuht Karmo Tüür

Aasta esimeses saates vaatab Riigikogu väliskomisjoni esimees ja Eesti välispoliitika instituudi nõukogu liige Marko Mihkelson sellele, millele Eesti välispoliitika peab algaval aastal keskenduma.

Välispoliitika suundi saab nö ruumilises mõttes laias laastus jagada kolmeks tasandiks: kahepoolsed suhted lähimate naabritega, regionaalne koostöö ja globaalne rahvusvaheliste suhete võrgustik. Väikeriigi paradoks on selles, et meid mõjutab enim see kolmas, suurim tasand, kuid selle osas saame me ise kõige vähem ära teha. Me peame oma väheseid ressursse kasutama mõistlikuimal moel, suunates neid sinna, kus midagi tegelikult ka suudame ära teha.

 

Minu esimene küsimus ongi – millele algaval aastal Eesti peaks oma välispoliitikas keskenduma, võttes aluseks sellesama kolmikjaotuse?

Nö ruumilisele lähenemisele alternatiiviks on sihiratsionaalne käitumine. Ehk siis mis on see välispoliitiline üli-ülesanne, millele peaksid olema omal moel allutatud kõik ülejäänud … ning ehk mille nimel peame me koguni mõnest teisest eesmärgist vähemalt ajutiselt loobuma?

Eesti välispoliitikat aastaid jälginud inimesena väidan, et see – ehk välispoliitika – on suuresti täidesaatva haru kujundada, parlamendi roll on selles sekundaarne, puhuti lausa marginaalne. Kas oled selle väitega nõus ning kui jaa, siis kas seda peaks muutma, olukorda tasakaalustama?

Jäta oma kommentaar

*