Euroopa debatt Eestis

Alljärgneva mõttepaberi keskset teesi võib nimetada Vonneguti printsiibiks. Lähtub see kuulsast tsitaadist “Jumal, anna mulle meelerahu leppida sellega, mida ma ei saa muuta, julgust muuta seda, mida saan ja tarkust nende vahel vahet teha.” Eesti Euroopa-arutelu haukab tihti liiga suure tüki — püüab muuta seda, mis meie võimusest väljas. Teiseks lähtub ta kujuteldavatest eeldustest ja kaldub võitlema tuuleveskitega — eriti, mis puudutab ELi “föderaliseerumisse.” Kolmandaks arvestatakse temas liiga vähe teiste (ja suuremate) Euroopa ühiskondade asjakohast taustaga: ajalugu, kultuuri, kirjandust, filosoofiat jpms mis kõik suunab nende ühiskondade Euroopa-arutelu — ja sealtkaudu Euroopa tulevikku ja meie saatust. Neljandaks tõukutakse nii paljuski mitte sellest, mis oleks hea ja kasulik Eestile, vaid sellest, millele juhtutakse reageerima üleEuroopalise debati “rootsi auas.” Viiendaks — last, but not least by a long chalk — unustatakse, et Eesti Euroopa-debati mündil on ELiga liitumisest alates kaks poolt: individuaalselt oleme me kõik korraga nii Eesti kui ELi subjektid, eestlased (riigi subjektidena) ja eurooplased (ühise projekti osalistena).

Jäta oma kommentaar

*