Tahtmatu infosõdalane

Karmo Tüür, Postimees

„Infosõjas surma ei saa“ või kuidas? Ma poleks selles nii kindel. Mõningase mõjutustegevuse järel võivad vaimselt ebastabiilsemad isendid reaalse relva järele haarata ja minna oma raevu välja elama.

Me elame infohakke ajastul. Mitte kunagi varem pole nii palju aega ja vahendeid pandud selle alla, et toota üha uusi infoklibakaid. Mitte pikki, mõtestatud, mõtlemist ja arutlust õhutavaid tekste, vaid justnimelt neid lühikesi, emotsionaalseid katkeid.

Nii nagu moodsasse küttesüsteemi sobib hakkepuidust pressitud pellet, mitte vanamoeline halg, nii ka praegune õhustik soosib säutse ja muid lühivorme. Samas oleks üsna mõtetu selle üle halada, vaid tuleb töötada selle keskkonnaga ja nende tööriistadega, mis saadaval. Ja seda tööd tehakse, oi kuidas tehakse.

Trollivabrikandid ja liinitöölised

Eestile lähima megapolise – Peterburi trollivabrik on ilmselt kõigile teada-tuttav nähtus. Selline kontor, kus järjekindlalt toodetakse infoprügi, mis piisava koguse ja oskusliku järeltöötluse käigus muutub toksiliseks relvaks. Selliseks relvaks, mille mõjul on võimalik suunata noori vihaseid mehi nt Ukrainasse „vabatahtlikuna“ nn rahvavabariikide kahurilihaks.

Paraku puudutab see jutt ka meid. Üsna lahtise tekstiga kirjutavad Venemaa enda ekperdid, et Moskva jätab endale võimaluse õhutada Euroopas separatistlikke tendentse.

Vale oleks mõistagi eeldada, et iga rahulolematusest või niisama igavusest valitsuse-kiruja taga seisaks FSB ohvitser, kuid olemasolevaid pingeid ära kasutama ja vajadusel juurde udjama on need seltsimehed piisavalt küll.

Vabatahtlikud abilised

Seltsimehed kolmetähelistest organisatsioonidest palkavad selle jaoks infosõdalasi. Neidsamu trolle, kes toodavad alustekste, muudavad need hiljem uudisteks, siis saadavad koos sobivate haakekonksudega ehk piltide ja pealkirjadega välja, laigivad ja kommenteerivad ja twiidivad jne. See kõik on arusaadav. Töö on seltsimeestel selline.

Kuid siis muutub asi veidi arusaamatuks. Suuri sihikuid seadvatele vabrikantidele-ohvitseridele ja palgalistele vabrikutöölistele-trollidele lisandub täiesti priitahtlik seltskond … sihtriigi enda elanike hulgast. Oleks veel siis tegu teadliku kollaboratsionismiga, kuid enamasti lülituvad mängu teadmatud infosõdurid.

Ma pean silmas neid meie endi häid kaasmaalasi, naabreid ja pereliikmeidki, kes kas igavusest või siirast soovist kõike seda infoprügi levitavad. Kes jagavad oma sotsiaalmeedia konto kaudu lugusid ja pildikesi, vaevamata end põgusagi taustakontrolliga.

Infohügieen

Kui küberhügieenist on ehk juba kõik kuulnud (väga lihtsustatult – ära kliki igat linki!) siis täpselt samamoodi on vaja endale ja lähedastele teadvustada infohügieeni. Kui te näete tänaval läikivas paberis kommi või saiatükikest, siis te ju ei korja seda maast üles ja ei soovita oma lapsele seda põske pista?

Lõpetan ühele vanale filosoofile omistatava lookesega. Tuli tema juurde tuttav, suu pakatamas värskest kuulujutust. Filosoof peatas sõnumitooja ja küsis kolm küsimust: oled sa päris kindel, et see kuulujutt vastab tõele? Oled sa kindel, et mulle on seda päriselt vaja teada? Kas see lugu on positiivne? Kui kasvõi ühe vastuse osas tekib kahtlusi, siis ära palun räägi seda mulle!

Seega mõelgem, kas meie järjekordne hiirklõps jagamis-nupul ei muuda meid tahtmatuks infosõduriks?

Lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

add a comment...

*