Putini paremad sõbrad

Karmo Tüür, Postimees

Üldlevinud teadmise kohaselt on Venemaa toetamas kõikvõimalikke parempoolseid liikumisi, mis moel või teisel aitavad kaasa Euroopa ühtsuse lammutamisele. Selles väites on nii tõtt kui ka valet.

Jah tõsi on see, et Venemaa toetab meelsasti kõiki neid jõude, kes aitavad kõigutada tema konkurente või vastaseid. Selles pole ju midagi ebaloomulikku, või mis? Küsitava väärtusega on aga väide, et kas kõik need tegelased, kellele langeb Kremli soosing, on ilmtingimata parempoolsed.

Austria näide

Võtame näiteks Austria parlamendivalimised, kus märkimisväärse soorituse tegi Vabaduspartei. Paremuselt kolmanda häälesaagiga erakond sobis valimised võitnud Rahvaerakonnale koalitsioonipartneriks paremini kui teisele kohale jäänud Sotsiaaldemokraadid.

Vabaduspartei saab endale nüüd praktiliselt kõik jõuministrite kohad: kaitse-, sise ja välisministri portfellid, lisaks asekantsleri ametiposti. Tõepoolest, Vabadusparteil on vene sidemeid nagu karul kirpe. Aastapäevad tagasi sõlmis Vabaduspartei koostööleppe Ühtse Venemaaga. Parteis vastutab Venemaa suuna eest Johann Gudenus, kes on õppinud Moskvas ja viibis ka nö vaatlejana Krimmis.

Kuid teisalt – kui nüüd vaadata, kelle seesama Vabaduspartei tõstis välisministriks – parteitut Karin Kneissl on nüüd küll keeruline süüdistada Putini-lembuses. Hiilgava tasemega Lähis-Ida ekspert, kes on õppinud nii Iisraelis kui Jordaanias, Prantsusmaal kui USA’s, õpetanud nii kodu- kui välismaal. Tema nimetamine parempoolseks (veel vähem paremäärmuslaseks) oleks pehmelt öeldes küsitav.

Eksitavad üldistused

Mitte igaüks, kes on nt migratsioonivastane, pole veel parempoolne. Umbusk võõraste vastu on meil geenides koopainimesest saadik. Tõenäoliselt jäi ellu pigem see, kes koopasse sisenevat võõrast igaks juhuks oda käes vastu võttis, kui see kes avasüli kõiki sisse laskis.

Rahvuslane on rahvuslane, mitte ebamääraselt üldistatud „parempoolne“. Majandus- ja sotsiaalpoliitilistelt vaadetelt võib ta olla sekkuva/võrdsustava riigi pooldaja ehk siis sotsialistlike vaadate pooldaja. Lisaks sellele võib ta olla ka poliitiliste võtete poolest populist. Ja roheline võib ta kah veel olla.

Mitte iga piiride suletuse jutlustaja pole veel äärmuslane. Äärmuslane, saati veel radikaal on see kes pooldab äärmuslike meetmete ja/või koguni vägivalla kasutamist. Pikemas ajaloolises perspektiivis võib hoopis piiride kaotamist äärmuslikuks ideeks nimetada, kas ei?

Meelepärane kaos

Venemaa – nagu iga teine autoritaarne süsteem – ei ole kuigi innovatiivne. Ta kipub kasutama neid käitumismustrerid, mis on varem edu toonud. Kuna kontrollitud kaose külvamine on aidanud Moskval edendada oma huve, siis tehakse seda nüüd ja edaspidigi.

Ühtse Euroopa vastu olijate toetamine ei tulene mingist erilisest kurjusest Moskva südames. Ta lihtsalt näeb, et segaduse, vastasseisu ja vastumeelsuse külvamine nõrgestab tema „geopoliitilist rivaali“. Sellest udusest rivaliteedist enam aga häirib Kremlit üle-euroopaliste kokkulepete võimalikkus (alates energeetika-alastest kuni majandus-sanktsioonideni välja), mis vähendab senise jaga-ja-valitse põhimõtte kasutatavust.

Sestap toetab Vladimir Putini meeskond meelsasti igaühte, kes Euroopa ühtsust lammutab. Aga oleks sügavalt ekslik tõmmata iga „parempoolse“ (mis eri kontekstides tähendab äärmiselt erinevaid asju) ja Putini-sõbralikkuse vahele automaatset võrdusmärki.

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

add a comment...

*