Katalooniat mitte Hispaaniat

Karmo Tüür, Postimees

Ja kuhu nüüd siis komakoht panna? Kas me toetame Katalooniat või Hispaaniat? Enesemääramisõigust või territoriaalset terviklikkust? Ideaale või pragmaatilisust? Ning kes ütleb, kumb on kumb?

Mõlema poole toetamisel on oma karid, nii moraalsed kui ratsionaalsed. Ideaalses maailmas on igal rahval õigus omariiklusele. Pärismaailmas on igal riigil õigus kaitsta oma territoriaalset terviklikkust.

Loomuldasa me eeldame et iga omariiklust taotlev rahvakild on pehme ja karvane ja üleüldse meiesugune. Et no kohe kindlasti saabub rippumatuse saavutamise järel konkreetsele alale ja piirkonda laiemalt rahu ja leppimine ning liikumine helge homse poolde.

Vigased võrdlused

Enim levinud argument eestikeelses inforuumis on, et kui meie väärisime omariiklust, ahmides igat toetusavaldust, siis miks me ei võiks toetada endasuguseid. Aga kes on öelnud, et Kataloonia (või minupoolest Lõuna-Sudaan, Šotimaa või Singapur) on meietaolised juhtumid?

Mitte mingil juhul ma ei väida, et need juhtumid on liiga erinevad, nii et neid ei saa võrrelda. Hüüatus: „neid asju ei saa ju võrrelda“ on üks retoorilisi võtteid, tapmaks arutelu. Vastupidi – võrrelda saab kõike, kasvõi jõudmaks järeldusele, et võrreldavad on neetult erinevad.
Kataloonia ei ole Hispaania poolt okupeeritud territoorium, vaid Hispaania algosa selle riigi loomisest peale. Katalaanid pole (üldjoontes) rõhutud vähemus, kui jätta kõrvale Franco-aegsed repressioonid.
„Ärge kõigutage paati!“

Katalaanid on pigem jõukas seltskond, kes üritab enda küljest lahti raputada vaesemaid sugulasi. Isesesivuse eestkõnelejad ei pelga selle eesmärgi saavutamiseks ka üsna kahtlaseid võtteid. Tõsi küll, Hispaania riigi kooshoidjad pühitsevad vahendeid täpselt sama vähe, omades lisaks retoorilistele võtetele ka veel formaal-juriidilist raskekaalulist argumenti riikluse kaitsmise osas.

Hispaania riikliku terviklikkuse kaitsmise teeb samas aga raskeks see, et kaitsjad astuvad NSVL säilitamise eest kõnelejate retoorilistesse kingadesse. Gorbatšovlik „ärgem kõigutagem paati, milles ise istume“ kõlab veel väga värskelt kõrvus.
Asjaolu, et mõlemad pooled süüdistavad teineteist soovimatuses minna läbirääkimistele, ei muuda olukorda karvavõrdki lihtsamaks. Madriidi jäik ja rohmakas reageering omal paradoksaalsel moel parendab Barcelona nõrka sooritust, võimendades seni vähemuses olnud eraldumis-soovi.

Universaalsed mõõdupuud

Igale jõule leidub alati vastujõud. See loodusteadustest tuttav põhimõte toimib ka suures poliitikas. Ühinev Euroopa ja globaliseeruv maailm käivitavad tasakaalustavaid protsesse. Tuult saavad tiibadesse need hääled, kes räägivad eraldumise, sulgumise, enesekaitsmise vajadusest.

Šoti referendum, BREXIT ja Kataloonias toimuv on ainult näivalt eri aedadest pärinevat viljad. End konservatiivsena määratleva rahvusluse tõus ja anti-elitaristlik populism pole mingid lapsikud kollid kapinurgas, mida saab üleoleva täiskasvanuliku „tõevalgusega“ olematuks manada.

Neid lugusid tuleb veel ning ilmselt võib soovitada asjaolude hindamisel kasutada kahte mõõtkava: universaalset ja personaalset. Universaalne on lihtne: kas antud küsimuse lahenemine ühel või teisel moel aitab kaasa (regionaalse) stabiilsuse, sh julgeolekupildi paranemisele, kasvõi pikas perspektiivis? Personaalne ehk antud juhul Eesti-keskne – kas toimuv vastab meie rahvuslikele huvidele … aga need tuleks kõigepealt defineerida.

Ja lõpetuseks üks mitme muutujaga mõistatus: kas killustuvad riigid tähendavad tugevamat või nõrgemat Brüsselit?

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

add a comment...

*