Kataloonia keerdsõlme klaarimine

Aap Neljas, Postimees

Sel sügisel on rahvusvahelise üldsuse tähelepanu köitnud Hispaania keskvalitsuse ja Kataloonia iseseisvuslaste vastasseis. 1 oktoobril leidis aset Kataloonia autonoomse valitsuse korraldatud iseseisvusreferendum, kus valijatele esitati küsimus: kas soovite, et Katalooniast saaks iseseisev vabariik, millele vastas jaatavalt 92,01 protsenti vastanutest, vastu oli 7,99 protsenti. Samas oli märgatav vähene osavõtt referendumist, osales vaid 43,03 protsenti valimisõiguslikest kodanikest.

Kuna Hispaania keskvalitsus oli kuulutanud referendumi juba ette ebaseaduslikuks, siis oli selge, et enamik iseseisvuse vastastest või sellesse ükskõikselt suhtuvatest kodanikest lihtsalt ei osalenud hääletusel. Enne selle sügise tormilisi sündmusi oli Kataloonia elanikest kindlalt iseseisvusmeelseid vaid umbes pooled piirkonna elanikest. Kui iseseisvumismeelsed on enamasti katalaanid, siis selle vastaste seas on lisaks osadele katalaanidele ka mujalt Hispaaniast pärit sisserännanud, kes moodustavad arvestatava osa Kataloonia elanikkonnast.

Hispaania autonoomse piirkonnana on Kataloonial vastavalt Hispaania 1978. aasta põhiseadusele laialdane keeleline ja kultuuriline autonoomia. Katalaani keel on ametlikult kasutusel ja suur osa elanikest, nii katalaanidest kui mujalt Hispaaniast sisserännanutest enamik valdab nii katalaani kui hispaania keelt. Seega võib öelda, et katalaanidel, erinevalt paljudest mitmerahvuselistes riikides elavatest rahvastest, ei ole hetkel suurt muret oma keele ja kultuuri säilitamise ja arendamise pärast ja nad ei kannata otseselt rahvusliku rõhumise all. Sellele vaatamata on rahvustunne peale Hispaania Ülemkohtu 2010. aasta otsust, millega kärbiti Kataloonia autonoomiat, olnud järjest tõusuteel ja viimased sündmused on kahtlemata rahvustundeid veelgi võimendanud.

Kataloonial on ka laialdane majanduslik autonoomia ja tegemist on Hispaania ühe rikkama piirkonnaga. Siiski ei ole Kataloonia autonoomse piirkonna juhid ja suuremat autonoomiat või iseseisvust pooldav osa katalaanidest rahul sellega, et Kataloonias kogutud maksudest läheb Hispaania eelarvesse oluliselt rohkem raha, kui sealt piirkonna arendamiseks tagasi saadakse. Samas ei tohi unustada, et Kataloonia jõukus põhineb majandusintegratsioonil teiste Hispaania osadega. Iseseisvumine tooks siin kaasa vähemalt ajutise tagasilöögi, kuna katkeksid majandussuhted Hispaania ja EL-ga. Iseseisvusreferendumi järel on juba sajad firmad juba teatanud soovist oma peakorter Katalooniast ära viia.

Pinged kulmineerusid 27. oktoobril pärast seda, kui Kataloonia regionaalparlamendis kiideti heaks ühepoolne iseseisvusdeklaratsioon. Siinjuures on oluline märkida, et iseseisvuse väljakuulutamise poolt oli vaid napp enamus, 70 saadikut 135-st, enamik iseseisvuse vastaseid saadikuid hääletusel ei osalenud.

Vastureaktsioonina kiitis Hispaania parlamendi ülemkoda heaks eelnõu, millega anti keskvalitsusele volitus peatada ajutiselt Kataloonia autonoomia. Praegu on Kataloonia regionaalvalitsus laiali saadetud, autonoomia ajutiselt peatatud, piirkonna üle on kehtestatud Madridi otsevõim ja välja on kuulutatud uued piirkondlikud valimised 21. detsembril 2017.

Võimalikud lahendused

Olukord Kataloonias on veelgi enam pingestunud ja kompromissi otsimine muutunud senisest raskemaks. Barcelonas on praeguse seisuga toimunud massilisi meeleavaldusi nii iseseisvuse poolt kui vastu. On selge, et keskvõimu poolt Kataloonia autonoomia funktsioonide ülevõtmine ja ka otsus anda kohtu alla iseseisvuslaste juhid saab olla vaid ajutine lahendus, mis ei pruugi meeldida ilmselt ka mõõdukamatele, seni iseseisvust mitte toetanud katalaanidele.

Kataloonia regionaalvalitsuse laialisaatmisega kaotas keskvõim ajutiselt partneri, kellega lahenduse leidmise üle läbirääkimisi pidada. Suuremat ebastabiilsust aitab vältida ehk see, et iseseisvuslaste juhid eesotsas Carles Puigdemontiga on kutsunud oma poolehoidjaid hoiduma vägivallast ja soovitanud ainult rahumeelset allumatust keskvõimu korralduste suhtes.
Sellele vaatamata on Hispaania prokuratuur esitanud kriminaalsüüdistuse Kataloonia regionaalvalitsuse liikmete vastu ja osa neist on kohtu otsusel ka vangistatud. Puigdemont koos mitmete oma regionaalvalitsuse ministritega on lahkunud Belgiasse. Hispaania on nende kohta väljastanud üleeuroopalise vahistamismääruse. Puigdemont ja teised ministrid on aga vaidlustanud Belgia kohtus oma väljaandmise Hispaaniale. Ilmselt loodavad nad Belgias olles mõjutada Euroopa avalikku arvamust endale soodsas suunas, näidates, et peavad Hispaania kohtumõistmist politiseerituks.

Uute piirkondlike valimistega, mis on määratud 21. detsembriks ei pruugi Kataloonia poliitiline seis muutuda ja iseseisvuse pooldajad võivad säilitada enamuse, ehkki Madrid loodab, et iseseisvumise vastaste võit neil valimistel võiks iseseisvumisega seonduva probleemistiku päevakorrast maha võtta. Madrid loodab siis saada partneri, kellega oleks Kataloonia tuleviku üle kergem läbirääkimisi pidada. Viimased avaliku arvamuse küsitlused näitavad aga pisut suuremat toetust iseseisvuse pooldajatele, kuid nad võivad sellele vaatamata kaotada enamuse parlamendis.

Absoluutseks enamuseks on 135-liikmelises parlamendis vaja 68 kohta. Praeguses Kataloonia parlamendi koosseisus on iseseisvuslastel 72 häält. Kataloonia suurima päevalehe La Vanguardia tellitud arvamusküsitluse järgi saaksid kolm iseseisvusmeelset erakonda Vabariiklikud Vasakpoolsed (ERC), Kataloonia Euroopa Demokraatlik partei (PDeCat) ja vasakäärmuslik iseseisvusmeelne CUP kohalikus esinduskogus kokku 66-69 kohta. Sama küsitluse järgi saaks iseseisvuse vastastest jõududest Ciudadanos 27-28, sotsialistid 19-20 ja konservatiivne Rahvapartei 10-12 kohta.

Nii kujuneb neist valimistest omamoodi «referendum referendumi üle» sõltuvalt sellest, kas võidukaks osutuvad iseseisvust pooldavad või Hispaania ühtsust toetavad jõud. Aga isegi juhul kui võitma peaksid uuesti iseseisvusmeelsed, on ettenähtavas tulevikus ebatõenäoline Kataloonia Vabariigi teke, arvestades asjaolu, et Hispaania põhiseadus ei näe riigi piirkondade iseseisvumise võimalust ette ja Hispaania valitsuse riigi ühtsust hoidvat poliitikat toetab kindlalt nii riigi parlament kui Hispaania avalik arvamus laiemalt.

Küll aga on saanud referendumi tagajärjel ja võib veel enam saada valimisvõidu korral hoogu juurde katalaanide rahvustunne, mis muudab kompromissiotsingud kindlameelselt riigi ühtsust pooldava keskvalitsusega raskemaks.

Üks võimalik lahendus kriisile oleks Kataloonia finantsilise iseseisvuse suurendamine. Kataloonia juhtkond on nõudnud juba palju aastaid oma finantsilise autonoomia suurendamist. Kui seni on Hispaania keskvalitsus Kataloonia suurema finantsilise autonoomia nõuded tagasi lükanud, siis pärast 1. oktoobri iseseisvusreferendumit on keskvalitsuse poolt vihjatud, et suurem finantsiline autonoomia Baskimaa ja Navarra eeskujul võib läbirääkimiste teemaks saada juhul, kui Kataloonia (uus?) juhtkond loobub iseseisvuspüüdlustest.

Mis on Eesti huvides?

Mida aga peaks sellest küsimusest arvama Eesti? Ühelt poolt on meil võõrriigi okupatsiooni all kannatanud väikerahvana avalikus arvamuses kindlasti olemas teatud sümpaatia katalaanide iseseisvuspüüdluste suhtes.

ahvusvaheline õigus ei anna siin kindlat juhtnööri, kuid üldiselt on riikide territoriaalse terviklikkuse austamist loetud olulisemaks ja üldisemaks printsiibiks kui rahvaste enesemääramise põhimõtet, eriti olukorras, kus küsimuse all rahval juba on oluline siseriiklik autonoomia demokraatia tingimustes. Siin on olemas selge erinevus Hispaania kui demokraatliku riigi olukorra ja meile tuntud Nõukogude diktatuuri vahel.

Ka ei ole Eesti kui riigi huvides Hispaania kui olulise NATO ja EL partneri destabiliseerumine või vajumine pikaajalisse sisekriisi. Ei EL, Euroopa suurriigid ega USA ole tunnustanud Kataloonia iseseisvumissoovi. Seetõttu on ka Eestil mõistlik toetada Hispaania territoriaalset terviklikkust ja kutsuda mõlemaid pooli leidma rahumeelset ja õigusriigi põhimõtetest lähtuvat lahendust Kataloonia kriisile.

lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

add a comment...

*