Kas Venemaa vastased sanktsioonid vajavad avalikku tõhustamist?

Viljar Veebel, Äripäev

Aasta Venemaa vastaste sanktsioonidega on taas möödumas, aga Ukraina konflikt on endiselt tupikus, Krimm Venemaa koosseisus, Minski kokkulepped täitmata ja Venemaa, vähemasti oma ametnike avalikus retoorikas edukalt sanktsioonidega kohanemas. Lisaks on jätkunud Vene-Saksa koostöö nii NordStream 2 arendamisel, kui Venemaa elektrifitseerimisel (sanktsioonidega keelatud elektriturbiinid Krimmi). USA ja EL pressiteadetes on viimastel kuudel piirdutud vaid lakoonilise märkusega, et sanktsioone pikendatakse, ilma uute ja karmide meetmete üles lugemiseta. Kas tõesti on lääneriikide sanktsioonid olnud tulemusetud ja stagneeruvad ning ainsaks eduks on tavapärane õigustus, et „muidu võinuks olla veel hullem“?

On siiski ka edukuse märke, mida me ehk suurte ootuse taustal piisavaks ei pea. Nii on Venemaa loobunud ulatuslikke Ukraina territooriume katva Novorrossija ideest, lõppenud on avalik Donetski ja Luganski separaatmoodustiste toetamine ja Venemaa koosseisu kutsumine, samuti signaliseerivad Venemaa valitsuse esindajad pea igal kohtumisel oma lääne kolleegidega, et nemad oleksid valmis Ukraina osas läbirääkimiste laua taha asuma, tingimusel, et kõik muu peale Krimmi on tagastatav, kui ainult piisavalt ulatuslik andestus koos rahalise maksega lääne riikide poolt välja pakutakse. Ehk siis loodetakse Donetski ja Luganski tagastamise eest saadava rahaga Venemaa võim Krimmis betoneerida.

Samas ei ole lääneriikide liidrid eesotsas Macroni ja Merkeliga ning lõpetades May ja Trumpiga näidanud mingeid leebumise märke Putini suhtes. Kuni viimane pole täitnud oma seniseid lubadusi ei ole vaevutud isegi uusi küsima. Hoolimata tööstusringkondade initsiatiivist Venemaaga taas äri tegemist elustada, on sanktsioone varjatul kujul pigem süvendatud. Ka on välja käidud mitu nn „majanduslikku tuumanuppu“, mis peaksid võtma Venemaa juhtkonnalt mistahes isu täiendavaid konflikte naaberriikides esile kutsuda. Üheks selliseks, on näiteks Venemaa suurima panga Sberbanki pigistamine sanktsioonidega selle tasemeni, et see muutuks maksejõuetuks, mis omakorda kutsuks esile sotsiaalsed rahutused rahata jäänud miljonite klientide poolt. Lisaks väga selgetelt sihitud sanktsioonidele (Sberbank, Gazprom, oligarhide vara Euroopas) on täiendavat mõju saadud ka sellest, et enam ei tehta sanktsioneeritavate tegevuste ja inimeste nimekirja täiendustest ohvreid teadlikuks, nii saavadki mitmed Putini lähikondlased oma nimekirjas olemisest teada alles siis, kui üritavad edutult oma Itaalias asuvat villat külastada või tütre õppemaksu Oxfordis tasuda.

Sanktsioonide edukusel on ka ootamatuid lisapõhjusi: kui senistes uuringutes on ära märkimist leidnud eelkõige nafta hinna languse ja sanktsioonide koosmõju efekt, siis Venemaalt pärinevad uuringud viitavad ka purunenud lootustele kompenseerida läänepoolesed raha ja kaubavood Hiina ja India investeeringute ja tellimustega. Kui rääkida numbrite keeles, siis viisid sanktsioonid esimestel aastatel keskmiselt 5% Venemaa SKTst, mis on samas suurusjärgus kogu Venemaa kaitse-eelarvega. Hetkel on eelarvedefitsiidi  ja rubla kursi kõikumisega seotud probleemid stabiliseeritud kärpimispoliitikaga sõjaväest õpetajateni ja eelduste kohaselt peaks olemasolevatest reservidest jaguma veel 3ks kuni 5ks aastaks, juhul kui vahepeal globaalset kriisi ei tule ja jätkatakse sama kokkuhoidlikku elu. Siiski olemsoleval sanktsioonide tasemel on täna nii Venemaa kui lääneriikide jaoks selge, et Krimmi tagastamiseks on tekitatavast valust vähe.

Kas lääneriigid peaksid sellesse „kestlikku kahenemisesse“ püüdma muutust tuua, et poliitilised reformid Venemaal algaksid varem ja kas selleks on nii motivatsiooni kui vahendeid?

Oludes, kus on selgeid nägemusi, kuidas vajadusel Venemaad täiendavalt pitsitada energiakandjate läände müümisel, nende eest raha saamisel ning selle raha eest uuesti luksusliku elu ostmisel lääneriikides, on otsustatud veel „käimata kaarte“ hoida edasiste agressioonide tõkestamiseks, mitte olukorra eskaleerimiseks. Põhjuseks on asjaolu, et nn „edukuse“ koridor sanktsioonide  senise mõõduka mõju ja võimaliku Venemaa majanduslikku ja poliitilist olukorda eskaleeriva mõju vahel üsna kitsas ja rohkete tegurite tõttu ka raskesti juhitav, kui kord on juba täiskäik antud.  Seega ollakse pigem seisukohal, et nii Venemaa kui Euroopa seisukohast on parem sujuv aga kontrollitud Vene majanduse mandumine, ja vältida tuleks majanduslikust survest tingitud sotsiaalsed ja poliitilist kaost. Ehk, et kui Putini asemel räägitakse pöördest paremuse suunas, siis ei peeta silmas ei Shoigut ega Rogozinit vaid pigem Kudrinit.

Pikemas plaanis on ka selge, et kohe kui oodatud ja vajalik pööre Venemaa poliitilises juhtimises on majanduslike raskuste tõttu aset leidnud, vajab Venemaa edasiste kataklüsmide vältimiseks resoluutset lääneriikide abi (Venemaa Marshalli plaan). Seda kuidas, millistel tingimustel ja kui palju abi anda, oleks paslik hakata juba tänastes stabiilsetes oludes välja mõtlema, vältimaks olukorda, kus meetmeid tuleb välja töötada näiteks järgmise finantskriisi tingimustes, mil lääneriikidel on endil piisavalt lahendamist vajavaid küsimusi.

lugu ilmus siin

add a comment...

*