Valgevene pööre?

Karmo Tüür, Przegląd Bałtycki

 

———-
Kas me saame tõepoolest väita, et Valgevene pöördus Euroopa poole? Ei me ei saa seda väita. Seesama mees (Lukashenko) mängib ikka sama mängu. Ta üritab ära kasutada oma asendit ja olukorda Euroopa ja Venemaa vahel nii hästi kui suudab, vaadates et kes pakub rohkem.

Kuid samal ajal – seesama mees on murelikum kui varem. Venemaa poolel on üha vähem ressursse ja see tõstab riskitaset. Kui Venemaa näeb et neil pole enam vahendeid Valgevene lojaalsuse ostmiseks siis nad võivad kasutusele võtta muud vahendid, saavutamaks soovitut.

On kuulda kahinaid, et algavad õppused Zapad-2017 võivad olla katse Lukashenkot hirmutada või koguni troonilt tõugata – kas sellistel kaalutlustel võib olla tõepõhja?

Sellised spekulatsioonid kõlavad esmapilgul kui midagi ebaloogilist – miks peaks Venemaa midagi sellist tegema? Kas neil on vahendeid, võtmaks üle terve riik ja siis seda hallata? Või – kas nad peavad selleks üldse jõudu kasutama? Küsimärke tekib oi kui palju.

Kuid teisest küljest … kas need pole samad küsimused, mida me oleks võinud küsida ennem Gruusia (2008) ja Ukraina (2014) sündmusi? Võibolla me esitame valesid küsimusi, mõistmaks Venemaa välispoliitikat?

Kas on midagi, mida Euroopa riigid, eelkõige Valgevene naabrid (Poola, Leedu, Läti) saaks teha, kasutamaks olukorda ära, saamaks majanduslikku kasu ja/või sundima Valgevene võime tegemaks järeleandmisi oma kodanikuühiskonnale?

Küsimuse esimene pool kõlab veidi küüniliselt, kas pole? Me ei peaks mõtlema omakasu terminites kui räägime eksistentsiaalsetest ohtudest Valgevene riiklusele.

Kuid teisalt – pole kahtlustki et Euroopa ja Valgevene suhetes peab valitsema selge tingimuslikkus. Juhul kui Valgevene soovib olla Lääne tsivilisatsiooni osa, peab ta mängima Lääne reeglite järgi: sõnavabadus, vabad ja õiglased valimised, õigusriigi põhimõtted jne.
———–
Vastused läksid käiku siin
———–
pilt võetud siit

Jäta oma kommentaar

*