USA Monitor: ülevaade arengutest USA-s aprilli alguspoolel

 

Aap Neljas

USA sisepoliitikas jätkusid vaidlused president Trumpi valimiskampaania meeskonnaliikmete Vene sidemete uurimise üle. Kongressi uurimise alla sattunud Michael Flynn on lubanud anda tunnistusi, kui ta saab kaitse kohtuliku vastutuselevõtmise eest. Ka on lubanud tulla kongressi uurimiskomiteele tunnistusi andma Paul Manafort, Roger Stone ja Carter Page. USA meedias leviva informatsiooni kohaselt on Trumpi administratsiooni sees tugevnenud traditsioonilist vabariiklikku platvormi pooldavad jõud, kelle juhtisikuks peetakse Trumpi nõunikku ja väimeest Jared Kushnerit ja nõrgenenud on isolatsionistlikku platvormi esindava strateegianõuniku Steve Bannoni ja tema toetajate positsioon. Seega võib oodata, et ennekõike majanduspoliitikas liigub Trumpi administratsioon edasi poliitika poole, mis on avatud majanduse suhtes vähem kriitiline.

Välispoliitika valdkonnas oli oluliseks sündmuseks Hiina presidendi Xi Jinpingi USA visiit ja kohtumine president Trumpiga. Olulisimaks tulemuseks võib lugeda seda, et saavutati üksteisemõistmine majandusküsimustes. Teatavasti lubas Trump valimiskampaania ajal kuulutada Hiina valuutakursiga manipuleerivaks riigiks ja kehtestada Hiinast imporditavatele kaupadele kaitsetollid. Pärast läbirääkimisi Xi Jinpingiga on Trump neist seisukohtadest tagasi tõmbunud. Presidentide vahel lepiti kokku uue kõrgetasemelise läbirääkimisformaadi käivitamine, millega järgmise saja päeva jooksul tuleks jõuda lahenduseni, kuidas suurendada USA eksporti Hiinasse ning vähendada USA 347 miljardi dollari suurust kaubandusbilansi puudujääki. Hiina on nõus koos lahendusi otsima, kui tegeldakse kaubandusbilansiga mitte Hiina ekspordi piiramise, vaid USA ekspordi suurendamise kaudu Hiinasse. Financial Timesi andmeil on Hiina esmajärjekorras valmis tõstma kahepoolses kaubandusleppes sätestatud investeerimismäära ning tühistama USA veiseliha impordikeeldu.

Trumpi ja Xi Jinpingi kohtumisel tõusis keskseks teemaks ka Põhja-Korea teema. Põhja-Korea on loomas endale ballistiliste rakettide ja tuumarelva katsetustega tuumalöögi andmise võimekust. Trump nõudis Xi Jinpingilt ja sai ilmselt ka kinnitust, et Hiina on valmis astuma samme Põhja-Korea ohjeldamiseks. Vastasel juhul ähvardab Trump ühepoolsete Põhja-Korea vastaste sammudega. Trump ja teised USA ametiisikud on siiski jätnud lahtiseks, kas see USA jõulisem hoiak võiks hõlmata ka ennetavate sõjaliste löökide andmist Põhja-Korea sõjaliste objektide pihta.

USA jõulisem välispoliitiline hoiak ilmnes ka selles, et USA andis tiibrakettidega löögi Süüria lennuvälja vastu, kust olid startinud valitseva režiimi sõjalennukid, mis ründasid keemiarelvaga oma riigi tsiviilelanikke. Seega reageeris Trump varem Obama kehtestatud nn. punase joone ületamisele, mida Obama administratsioon omal ajal ei teinud. Trumpi otsus karistada Bashar al-Assadi režiimi lõpetas vahepealse segaduse selles osas, kas USA oleks valmis ISISe vastase võitluse nimel leppima Assadi võimulejäämisega Süürias. USA rünnak annab märku USA valmisolekust kasutada oma poliitika läbiviimiseks Lähis-Idas sõjalist jõudu. Ka USA kõige suurema purustusjõuga pommi esmakordne kasutamine Afganistanis toimivate ISISlaste vastu annab märku USA valmisolekust piirkonnas enam sõjajõudu kasutada.

USA rünnak Süürias oli ebameeldivaks üllatuseks Assadi režiimi peatoetajale Venemaale, kes arvas, et on suutnud end kehtestada mõjukaima tegijana Süürias. Siiski jäi Venemaa vastus Trumpile verbaalse hukkamõistu tasemele ja korraks katkestatud lepe USA ja Vene lennuväe õhuintsidentide vältimiseks Süürias taastati kiiresti. USA ajakirjanduses on olnud ka spekulatsioone teemal, et Trumpi jõulise tegutsemisega Süürias on soovitud vaigistada siseriiklikku arutelu Trumpi Venemaa sidemetest.

Oluliseks USA ja Venemaa suhete arengu osas oli USA välisministri Rex Tillersoni esimene visiit Moskvasse, kus tal toimusid kohtumised välisminister Sergei Lavrovi ja president Vladimir Putiniga. Tillerson ütles peale kohtumist, et USA – Venemaa suhted on madalseisus, mida ilmestab usalduse madal tase, ent kaks tuumariiki ei tohiks sellises olukorras olla. Seetõttu leppisid Venemaa ja USA kokku, et kahepoolsete suhete seisu hakatakse analüüsima välisministrite ekspertidest eriesindajate formaadis. Plaanitakse analüüsida neid ärritavaid tegureid, mis on kuhjunud riikide suhetes viimastel aastatel, eelkõige Obama administratsiooni valitsusajal. Lavrovi sõnul asuvad Moskva ja Washington lähiajal viima tegelikult ellu kokkuleppeid kahepoolsete mehhanismide loomiseks, et stabiliseerida riikidevahelist suhet.

Põhiteemaks läbirääkimistel oli teravnenud olukord Süürias, kus Tillerson üritas veenda Venemaad loobuma toetusest Assadi režiimile. USA lähtus sellest, et Süüria president Assadi režiim läheneb oma lõpule, ent tema lahkumine peab aset leidma organiseeritult. Ilmselt sooviks USA selles osas Venemaaga kokku leppida. Lavrov omakorda sedastas, et Venemaa on vastu igasugustele eksperimentidele ühe või teise autoritaarse liidri väljavahetamiseks, kuid see ei tähenda, et Venemaa panustab Süürias just nimelt Bashar al-Assadile.

Tillerson leidis, et olukord Ukrainas jääb takistama USA – Venemaa suhete parandamist kuni Minski lepete täieliku realiseerimiseni. USA meelest võiks Venemaa Minski lepete elluviimiseks vähendada vägivalda Ukrainas, ja samuti astuda samme Kiievile vastuseisvate sõjajõudude ja raskerelvastuse väljaviimiseks, et OSCE vaatlejad saaksid oma rolli täita. Tillersoni sõnul ei arutatud Venemaale kehtestatud sanktsioonide staatuse muutmist.

Lavrov leidis, et ta ei pea Moskva ja Washingtoni lahkhelisid Ukraina ja Süüria osas ületamatuks. Samas ütles Kremli pressiesindaja Peskov, et Vene president Vladimir Putini kohtumine USA välisministri Rex Tillersoniga ei toonud kahe riigi suhetesse positiivset nihet.

Peale Tillersoni kohtumisi kirjutas president Donald Trump Twitteris, et USA ja Venemaa vahel saab kõik korda ja rahu jääb kestma. Kuid intervjuus ABC Newsile märkis USA riiklik julgeolekunõunik H. R. McMaster, selgitades presidendi mõtteavaldust, et kui suhted on kõige madalamas seisus, saavad nad ainult paraneda. McMaster kritiseeris teravalt Venemaa Süüria-poliitikat ja tegevust Euroopas. Ta leidis muuhulgas, et tuleb küsida Venemaalt õõnestustegevuse kohta Euroopas. McMaster arvas, et praegu on aeg Venemaaga karme arutelusid pidada, samas siiski otsides küsimusi, kus saaks teha koostööd.

 

Jäta oma kommentaar

*