Putini võimete piirid

Karmo Tüür, EPL

———

Inivõimete kohta kiputakse ütlema kahetiselt: kas vaimustunult et neil pole piire, või siis väikese ohkega et ikkagi on piirid. Putinvõimetega (kokku kirjutatuna) näib olevat üsna samamoodi: ühest küljest suudab ta ikka veel justkui kõike, kuid üha selgemaks saavad ka nende võimete piirid.

Ühest küljest on kõik justkui hästi. Viieteistkümnendat korda samas fomaadis esinev Putin tunneb ennast publiku ees hästi nagu ikka, vastab enesekindlalt ja kohati piiripealseid nalju visates, valdab vabalt kõiki arve ning juhtides personaalselt kõiki protsesse riigis.

Teisalt aga muutuvad üha selgemaks ka nende võimete piirid. Mõnede arvude vaatamiseks võetakse appi märkmik, peale kolmandat tundi muutuvad vanahärra ohked sügavamaks … aga annaks taevas meile endile võimekust 64-aastaselt selliseid 4-tunniseid maratone kaasa teha ilma toolilt tõusmata.

Siseriiklikud hädad

Kuid peamine, et see nn käsijuhtimise mudel ilmutab üha enam süsteemseid tõrkeid. Riik, kus võim on personifitseeritud, on institutsioonid määratud olema nõrgad. Lihtsamini öeldes – kui kõik olulised asjad sõltuvad ühe mehe otsustest ja/või tema suhetest alluvatega, siis kahaneb seaduse väärtus ja ametniku vastutus.

Esmapilgul võib küll tunduda, et Stavropoli kuberneri tagasiastumine peale presidendi kriitilist märkust on ametniku vastutuse näidis (seoses otse-eetris esitatud küsimusega, et kuhu on kadunud üleujutuses kannatanud inimeste abistamiseks mõeldud rahad). Kuid see on tegelikult justnimelt näide sellest, kuidas oluline oli Putini kriitika, mitte kuberneri tegevus või tegevusetus.

Peamised, enim esitatud küsimused näitavad süsteemseid probleeme Venemaa elukorralduses. Õigemini isegi ühte probleemi – varastatakse! Viletsad teeolud, väljamaksmata toetused, ebaõiglased palgad: kõigi nende taga on üks ja seesama lugu. Juhul kui Keskus isegi on mingi probleemi jaoks eraldanud raha, siis see ei jõua sihtmärgini üldse või jõuab väga palju väiksemas, ebaefektiivses mahus. Rahavoogude peal istuvad ametnikud teavad, et ülemuse meelepaha alla sattumise korral on karistus küll karm, aga vahelejäämise tõenäosus väike. Sest otseseid telelülitusi kohtadele tehakse vaid kord aastas ja kooskõlastamata küsimuste eetrissepääsemine on vähene.

Väline hiilgus

Väljastpoolt vaatajale on huvitavamad justnimelt need ettevalmistatud küsimused, sest siit kooruvad välja peamised sõnumid, mille püüdmiseks minusuguseid tundideks ekraani ette aheldatakse. Sanktsioonid on tegelikult head ja Lääs kaotab nendest rohkem. Ah et meie sekkume USA asjadesse – aga vaadake mida USA ise teeb! Süürias saab Venemaa hindamatu kogemuse. Ukraina sai viisavabaduse Euroopaga … noh las ta sai, aga vaadaku ette – ja järgnes kohustuslik gei-nali.

Peamise ja märgilisena, hästilavastatud küsimusena tõstan ma esile ühe – see oli küsimus Artktika kohta.

Väga efektselt vormistatud küsimus – Artika-nimelise tuuma-jäälõhkuja ees – oli küll justkui Peterburis asuva laevatehase saatuse kohta. Kuid vastus kõlas imperaatorliku vägevusega: Arktika arvelt saab Venemaa kasvama! Meil on selleks nii tahet kui võimet! USA võib küll oma allveelaevu peita Norra vetes ja sihtida meid oma rakettidega üle arktilise jäämütsi, kuid meil on olemas selline tehnika, mida pole kellelgi teisel. Ja kui keegi teine tahab ka Arktikat kasutada, peab ta tegema Venemaaga koostööd.

lugu ilmus siin, samast võetud ka pilt

Jäta oma kommentaar

*