Muljeid ja mõtteid Euroopa Komisjoni presidendi kõnest

Foto: EPA

Viljar Veebel

Viimane aasta on Euroopa Liidu jaoks olnud iseenesest õnnestunud ja meeldiv, ühtki uut kriisi ei ole ilmnenud, Brexiti asjad pole edenenud, majandus on kasvanud kenasti ja Donald Trump on end suhetes liiduga pidanud üleval viisakamalt kui kardeti. Türgi ja Venemaaga on suhted olnud küll heitlikud, aga otseseid halbu üllatusi pole olnud. Pagulaskriis on saadud kontrolli alla ja finantskriis on ammu unustatud.

Seega on Euroopa juhtidel taas aega vaadata tulevikku, rääkida ideaalidest, väärtustest, uutest algatustest ja üha tihenevast liidust (ever closer union). Väljakutseid, nii vanemaid kui uuemaid, jagub siiski piisavalt.

Millist kõnet Euroopa ootas ja vajas? Millise kõne Euroopa sai? Mida selle kõnega edasi teha?

Kuigi statistiliselt võttis vast kõige enam aega ELi seniste edusammude üleslugemine, jäi kõnes domineerima ikkagi meelsus, et teha on vaja palju ja seejuures olulisi asju. Ja kuigi täna veel on tuult Euroopa purjedes, siis mustad pilved horisondil juba paistavad ja mitte kõik Euroopa laevas olijad ei aja progressiivselt ühist asja. Muutustega on isegi sedavõrd kiire, et näiteks Schengeni viisatsooni ja euroalaga liitumise osas ollakse valmis senisest suuremateks kompromissideks ja toetusteks ning euroala kaitsekoostööga (PESCO) venitamiseks pole ühtki ettekäänet.

Komisjoni presidendi sõnul ei olevat Euroopa ees seisvates valikutes stagneeruva olelemise alternatiivi: on valik endasse tõmbuda ja hääbuda või teha ühiselt rohkem ja sidusamalt. Suur Euroopa ehitamise töö peab kohe ja ambitsioonikalt jätkuma ja seda end juba tõestanud Euroopa Komisjoni plaanide kohaselt. Seega kuigi nii komisjoni president kui ka terve komisjon on valmis kompromissideks, ei olda kindlasti valmis järeleandmisteks integratsiooni võtmeprotsesside kiiruse ja ulatuse osas. Euroopa tasandil ühine tegutsemine ei vaja mingit muud lisapõhjust kui ühtsus ja solidaarsus väärtustena iseeneses. Ühtsuse vajalikkuses kahtlemine on kahtlemine Euroopas ja selle solidaarses tulevikus.

Seega oli üsna loogiline järeldus, et need, kes kahtlevad ja ei soovi ühisesse senisest tihedamasse ja integreeritud tulevikku panustada, võivad minna ja isegi kui nad ise ei saa minemisega toimekalt hakkama, peavad nad igal juhul 29. märtsiks 2019 läinud olema, sest õige pea selle järel saabuvad taas Euroopa Parlamendi valimised ning meil ei ole vaja Brexiti-meelseid britte Euroopa pidupäeva segama.

Tulevik – või õigemini peaks see olema juba liidu olevik – oli kõne kõige kergemini mõistetav osa: energialiit, kapitaliturgude liit, digitaalse ühiskonna liit on kõik igati otstarbekad ja jääb ainult küsida, kui kaua veel atra seatakse ja miks juba pihta ei hakata. Mis komisjoni presidendi kõnes meeldis, oli kindlasti orienteeritus konkurentsivõimele ja arusaam, et liit peab oma rolli ja sissetuleku eest maailmaareenil võitlema ning komisjonil on siin keskne roll täita. On üsna loogiline, et meil pole vaja vabakaubandust teiste riikidega mistahes tingimustel, vaid ikka sellist, mis toimib vähemalt võrdsetel alustel. Taustaks välja toodud edukad läbirääkimised ja entusiasm Jaapani, Mehhiko ja Lõuna-Ameerika riikide osas on samas igati tervitatav.

Komisjoni president jättis endast ka mulje kui tegusast kübervedurist, kuni selleni, et peab teatud valdkondades küberprobleeme olulisemaks praktilise elu probleemidest. Igatahes küberjulgeoleku tegevuskava on vajalik, on tulemas ja lahendab senised mured.

Äratundmisrõõmu jagus ka neile, kes on hoidnud silma peal ELi neil debattidel, mis meie maa ajalehtedes suurt tähelepanu ei saa. Näiteks arutelu komisjoni ja nõukogu poolt peetavate läbirääkimiste (peamiselt kaubandusläbirääkimised) suuremast läbipaistvusest avalikkusele. Komisjoni president lubas omalt poolt teha kõik, et läbirääkimisi puudutav info oleks avalik (kuigi praktikas on see üsna keerukas ülesanne) ja viskas palli ka ministrite nõukogu poolele, kutsudes neid eeskuju järgima. Kõige ELi poolt tehtud positiivse märkimise kõrval tuli komisjoni presidendil korduvalt tõdeda, et kuigi uusi kaubanduskokkuleppeid sõlmitakse, siis väärtuspõhiseid liitlasi Euroopal enam õigupoolest polegi. On need, kes tahavad meie vabadusi ja ressursse ära kasutada (Hiina), ja need, kes ei täida oma rahvusvahelisi kokkuleppeid (näiteks USA kliimapoliitika osas). Resoluutsust Venemaa ja Türgi suunal oleksid vist paljud eestlased peetud kõnes siiski enam lootnud, aga Venemaa pääses kriitikast täiesti ja Türgi puhul jäi järelduseks, et põgenike osas asjad toimivad, aga demokraatia ja sõnavabaduse osas üldsegi mitte.

Vähemalt komisjoni presidendi enesekindluse põhjal peaks rändekriis nüüdseks kontrolli all olema ja õige pea peaks sadade tuhandete aafriklaste jaoks avanema seaduslikud rändeteed Euroopasse. Natuke vähe või siis üldse mitte oli selle kõrval juttu sellest, mida me reaalselt Aafrika kohapealsete olude parandamiseks (näiteks Liibüas) teha plaanime. On mõneti raske uskuda, et Itaaliasse jõudnud Liibüa põgenike olukord väärib rohkem muret, kui Liibüas elavate inimeste olukord. Komisjoni presidendi kõnest võis omamoodi jääda mulje, et püsiv ja seaduslik sisserändetee Aafrika riikidest ning põgenike kohtlemise tase Euroopa pinnal väärivad enam lauseid kui see, mida ja kuidas me saame mitmes Põhja-Aafrika riigis ette võtta inimkatastroofi peatamiseks.

Kes said kõnes sarjata? Komisjoni president andis mõned kriitilised vihjed ka ettevõtjate suunas: jah, kuigi autotööstus on Euroopa uhkus ja au, siis võiksid seal toimetavad inimesed ka oma uhkuse ja au üles otsida ning lõpetada tarbija petmise ja juriidiliste nüansside taha pugemise. Tulevik olevat niikuinii elektriautode päralt. Lisaks autotootjatele said oma väikese üleskutse meeleparandusele ka Ida- ja Kesk-Euroopa minidiktaatorid.

Eestlastel tegi südame soojaks ka meie peatselt saabuva sajanda omariikluse aastapäeva mainimine ja selle tähtsus Euroopale. Tore oli, et korduvalt leidis märkimist tegus Eesti peaminister Ratas, kellega komisjoni presidendil on tihe tööalane suhe. Samuti mainiti pikalt ja sisukalt meie prioriteediks olevat digitaliseerimise temaatikat. Kolmandaks meiega otseselt seonduvaks teemaks oli komisjoni presidendi soov, et liikmesriikide konsensuse asemel oleks tulevikus kvalifitseeritud hääletamine ka ettevõtete maksustamist puudutavates küsimustes, mis meie jaoks saab potentsiaalselt tähendada eelkõige ettevõtte tulumaksu kehtestamist.

Mis pani kõne ajal sagedasti mõtlema, oli asjaolu, et kuigi EL koos oma eelkäiajatega on varsti 70aastane, ilmneb, et ka põhiküsimustes on teha ikka veel palju. Näiteks miks peab demokraatliku Euroopa südames aastal 2017 ikka veel kõnelema Euroopa Liidu demokraatia defitsiidist ja kes on need ühise Euroopa vastased, kes vajalikke reforme takistavad?

Komisjoni president pühendas pea poole oma kõnest tulevikku vaatamisele. Suuremaks sõnumiks oli see, et kõik need, kes veel ei ole kõikides klubides (euro ja Schengen), on sinna oodatud – mõned kohe (Bulgaaria ja Rumeenia) ja mõned pärast tingimuste täitmist (Horvaatia). Liit on avatud ka rahalisteks toetusteks, et euroala ja Schengen täieneksid. Komisjoni president ütles sellega seoses ka selge „ei“ mitmekiiruselisele Euroopale, lisades, et mingit eraldi eelarvet ega eraldi parlamenti euroalale kavas ei ole. Kui keegi võiks olla kõne järel eriti rõõmus, siis on need Balkani rahvad: need, kes juba liidus, said julgustust Schengeni ja euroala osas, teised aga kinnitust, et laienemine on reaalne ja võiks aset leida lähitulevikus.

Kõnest kumas läbi ka komisjoni presidendi selge soov liidusisesed võimusuhted ümber mängida, küll üllal eesmärgil suurendada tõhusust, aga pigem riikideüleste institutsioonide kasuks ja liikmesriikide arvelt. Nii siseturgu, välissuhteid kui ka kaitsealast koostööd näeks komisjoni president tulevikus pigem toimivana kvalifitseeritud häälteenamuse tingimustes kui konsensuse otsimisena.

Selgesõnaliselt sai välja pakutud ka Euroopa Liidu majandus- ja rahandusministri ametikoht, mis asendaks tänast asjaomast volinikku ja eurogrupi juhti ning omaks pädevust kogu liidu, mitte ainult euroala asjades. Kõnes sai käsitletud ka terve hulk korduvaid teemasid, mida tihti mainitakse ja nähtavasti jäädaksegi mainima: Euroopa demokraatia vajab tugevdamist ja valitsemine tõhustamist ning selle lahendamiseks sobib taas demokraatlik konvent Prantsuse presidendi vedamisel. Teine ajast aega korduv idee oli, et Euroopal võiks olla üks president, kes sümboliseeriks ELi ühtset valitsemist. Eesti ja teiste väikeriikide seisukohast juba oluliselt skeptilisemaks tegev oli idee üleeuroopalistest valimisnimekirjadest, mis tähendaks väikeriikide saadikutele oluliselt väikesemaid võimalusi valituks saada. Euroopa Komisjon tervikuna peaks aga muutuma tugevamaks ja selle president Euroopa valitsemise sümboliks. Igatahes valitsemisambitsioonidest komisjonil ja selle presidendil puudu ei ole.

Kuigi komisjoni president rõhutas korduvalt, et tegeletakse pigem suuremate küsimustega, aga väikesemal hulgal, võttis ta oluliste küsimuste hulgas põhjalikult jutuks ka argisemad teemad, näiteks asjaolu, et kalapulgad üle kogu liidu peaks olema ühesuguse kalasisaldusega.

Arvestades ülesloetletud vajalike reformide hulka ja ulatust, jagub tööd ja pingutamist kindlasti enam kui aastaks ja uued prioriteedid ootavad meid juba 2018. aasta septembris.

tekst ilmus Euroopa Komisjoni Eesti esinduse kodulehel Minu Euroopa blogis

Jäta oma kommentaar

*