Kuidas kanaliseerida rahulolematust?

Karmo Tüür, Postimees

Venemaal on levimas protestimeeleolud ja lähenemas presidendivalimised. Omamoodi ohtlik segu, kas pole?

Hiljuti avaldati ülevaade Venemaal toimuvatest meeleavaldustest. Selle aasta I kvartalis toimus neid 284, teises kvartalis 378, kolmandas aga juba 445. Peale arvukuse kasvu laieneb ka protestide levik – seda nii geograafilises kui ka sotsiaalses mõttes.

Et sügisel toimusid kohalikud valimised, siis võiks mõelda, et küllap enamik meeleavaldustest on lihtsalt poliitilisi tähelepanupunkte korjavate aktivistide loosungilehvitamised. Aga tegelikult on lugu vastupidi – poliitilise olemusega proteste oli üldarvust napilt veerand, absoluutne enamus aga sotsiaal-majandusliku rahuolematuse väljendused.

Üha kõhnem rahakott

Uurimuses luuakse paari lihtsa graafikuga arusaadav seos – protestide kõver kasvab koos palgavõlgnevustega. Ka ametlikel andmetel kõigub väljamaksmata palkade summaarne tase u 3,5 mlrd RUB piirimail.

See on küll tõde, kuid mitte kogu tõde. Lõppkokkuvõttes puudutab väljamaksmata palk siiski vaid suhteliselt väheseid venemaalasi. Kuid kõiki puudutab üks ja seesama probleem – kättesaadud raha eest saab vähem kaupa. Elukalliduse näitajad on sisuliselt tõusnud u 60%, ehkki tänu kõige-kallinemise aeglusele tajutakse hinnatõusu u 30%sena.

Eks kõigi inimeste erogeenseim tsoon ole rahakott. Ja kui valitsus sinna kätt ajab, võpatatakse valusalt. Uusi makse ja muid koormisi tajutakse ebaõiglasena kõikjal ning pole see teisiti Venemaalgi. Nii pole ime, et protesti tõstavad sissemaksete kehtestamine kapitaalremondifondi ja nt üldkasutatavate pindade kommunaalkulude jaotamine elanike vahel.

Kasvav maksukoormus

Datša ehk suvila või pigem aiamajake koos põllumaaga on venemaalastele püha. See potipõllunduse vorm aitas üle elada kõige rängemaid aegu. Nüüd maksustatkse ainadusühistute maid kommerts-maana ja kohati tähendab see suisa sadadesse kordadesse ulatuvat maksukviitungi kosumist. Jah, neid tõuse saab vaidlustada, kuid ärevust ja rahulolematust tekitab see ikkagi.

Kohalik eelarved on sügavas miinuses, paljud regioonid sisuliselt pankrotis. Valitsus üritab oblastite kokkuahmitud kommertslaene asendada eelarvelistega, kuid ega ressursse pole ühelgi tasandil ülearu. Kohalikud eliidid ehk elu senised peremehed vaatavad üksteisele heitunult otsa – kuidas edasi?

Kasvava rahulolematuse kanaliseerimiseks on keskvõimul mitmeid võimalusi. Üks ja kõige lihtsam on välja vahetada kubernere – viimase laine ajal lendas oma kohtadelt neist 11. Uue ülemuse määramine annab vähemalt poole-aastase lõtku, kuniks kohalikud eliidid uue juhtkonnaga kohanevad. Kuid see aeg saab kevadisteks Putini-valimisteks läbi.

Võimu säilitamise üli-ülesanne

Vladimir Putini jaoks on võimutäius muutunud millekski isiklikuks, nagu sissekantud kingadeks või käepäraseks kotiks. See võimukohvrike võeti endaga kaasa siis, kui vahepeal peaministri toolil jalga puhkamas käidi. Küllap võetakse sama kohvrike kaasa ka siis, kui nt 2024 peaks senisest tugitoolist taas välja kolima. Kuid elava Putini ajastul võidab valimistel kas tema ise või see, kellele näitab „onu Vova“ sõrm (kui kasutada hiljuti laineid löönud laulukese sõnu).

Seega pole kahtlustki, et enne valimisi leitakse mingi võimalus, kütmaks üles sõjakat patriotismust – teistsugust praegusel Venemaal paraku ei tunnistata. Olgu selleks siis kasvõi signaal, et koolid on vaja ette valmistada sõjatingimustes töötamiseks.

Pehmeim variant on mõistagi näidata olemasolevat võimu alternatiivituna. Vaadates elektoraadile küsivalt otsa: „kas te tõesti olete valmis valima NEID?“ (pidades silmas pornotähti ja muid alternatiivkandidaate). Või: „Kas te tõesti tahate, et siin juhtuks sama mis SEAL?“ (osutades üle õla Ukrainale).

lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis

Jäta oma kommentaar

*