Igaüks on välisminister

Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikkuses on rahvusvaheliste suhete võrgustik kordades ja kordades tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.

Riikide kõrval, peal ja all tegutseb terve müriaad osalejaid, asutusi ja isikuid, kes kõik tegelevad signaalide saatmisega sellesse võrgustikku. Selles poleks iseenesest midagi head ega halba, ainuke probleem on selles et enamik ei mõtesta isegi omaenda tegusid, laiema pildi hoomamisest rääkimata

Paradiplomaatia

Rahvusvaheliste suhete uurijad on taoliste mitteriiklike tegutsejate ülepiirilisele toimetamisele andnud veidi kummaliselt kõlava nime – paradiplomaatia. Ei, see pole „paranähtus“ selle sõna ebamaises tähenduses, lihtsalt sel moel eristatakse näiteks ministeeriumi ja kohaliku omavalitsuse tegutsemist.

Kes võivad siis olla taolise paradiplomaatilise aktiivsuse allikad? Aga kes iganes, kellel kas endal piiri taha asja või kasvõi tugitoolist lahkumata välismaailmaga suhtlevad.

Kohalikud omavalitsused on kõige lihtsam näide, praktiliselt igaühel neist on ka mõned sama tasandi partnerid välisriikides. Lepingute sõlmimise õigus ja võimekus on neile seadusega antud, ehkki tuleb tunnistada et enamik kasutab seda üsna huupi. Või vihuti, olgu näiteks ühe Tallinna-lähedase asumi pikaajaline rõhutatud asja-ajamine vene partneritega.

Protodiplomaatia

Keskvalitsuste seisukohalt on paradiplomaatiline tegevus kohati isegi soositav – las riigialamad askeldavad ise ja korraldavad oma elu, ilma et nad suverääni oma muredega liiga palu tülitaks.

Kurjaks muutub aga asi siis kui osutub et need kodanikud ei tahagi enam nii väga selle riigi alamad olla ning ajavad kas separatismi või setsessionismi asja. Ehk siis mõtlevad kas omariikluse või mõne teise riigiga liitumise asja. See on küll lohamakate riikide mure, kuid ka meie siin kodukamaral võiks mäletada eraldumis-jutukesi.

Eraldujate jaoks on igasugune välissuhtlus eriti hinnaline – seeläbi legitimeeritakse ennast. Nii näiteks oli veel mõned aastad tagasi sõit Krimmi lihtne turismi- või ärireis, praegu aga juba diplomaatiline akt, mida Kiiev võtab vaenulikuna.

Diplomaatiline jalajälg

Lisaks ökoloogilise, energeetilisele, elektroonilisele jne jalajälgedele on meil kõigil ka diplomaatiline jalajälg kanda. Mõnel suurlinnal ja rahvusvahelisel korporatsioonil võib see olla suurem kui teisel väikeriigil.

Rahvusvahelist suhtlust arendav MTÜ võib olla oma mõjukuselt asjade kulule samaväärne mõne ministi visiidiga. Religioossete ühenduste haare võib olla globaalne või isegi surmav – olgu näiteks kasvõi terroriusku DAESH.

Me kõik tegutseme piiratud ressursside tingimustes. Olgu selleks üksik-isik või riigiasutus, me võiks vähemalt üritada mõtestada, mida me oma kohalolekuga ja tähelepanuga vääristame, mida heaks kiidame ja kuhu oma vähesed ressursid suuname. Valides oma suhtluspartnereid defineerime me ka ennast, lastes end kaasata kahtlase väärtusega võrgustikesse seame aga ise ennast manipuleeritava isendi mitte-kadestamisväärsesse rolli.

---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka ekraanitõmmis

Jäta oma kommentaar

*