EL tulevik: Saksa-Prantsuse telg ja eelarveperspektiiv

Kuku Raadio Välismääraja, 21 mai 2017,

stuudios Erkki Bahovski, Henrik Hololei ja Viljar Veebel

 

 

  1. Macroni eurotsooni eelarve- ja ühise finantsministri kava, mida arvata

Tegemist on originaalosaga algsest Eurotsooni ideest, et kui on ühine raha siis peaks ka olema ühine rahanduspoliitika ja rahandusminister (Rober Mundell ja Milton Friedman).

Kui ühisraha esimestel aastatel loodeti, et ehk õnnestub ka ilma siis alates finantskriisist ja selle järel pidevalt kasvavatest riigivõlgadest on selge et protsessi kontrolli alla saamiseks on vaja teha otsustav muutus: SKT kasvab aga veelgi kiiremini kasvab riigivõlg ja riigisektor.

Kui varem pidurdas riigisektori ja võla kasvu ujuv rahvusvaluuta (mida rohkem võlga seda inetum kurss), siis nüüd ei mõjuta üksikute riikide laenamine oluliselt euro kurssi kuni seda teiselt poolt kompenseerivad Saksamaa tulud.

Seega puudub igasugune motivatsioon lõpetada juba rohkem kui 2 triljoni suuruse võla kasv Itaalias ja Prantsusmaal. Itaallased muidugi väga ei paista muretsevat ja nendega uut Euroopa plaani eriti koos ka mõelda ei saa.  Eestis on üsna samad tendentsid, majandus kasvab 1,5% aga riigieelarve 9%

Prantslased on 15 aastaga võlgu kasvatanud 0,6lt 2,1 triljoni euroni.

Omaette probleem tõstatub asjaolust et eurotsoon katab vaid veidi üle poole liikmesriikidest ja sellega tekkiks kaks erinevalt integreerunud gruppi liidu sees.

Rahaline ühisosa peab kasvava, sest olemasoleva eelarve ja eelarvepoliitika raames kipuvad osad liikmesriigid eesotsas Kreekaga aina sügavamale makseraskustesse sattuma, samal ajal Saksamaa ülejääk kuhjub. Macroniga on tekkinud uus lootus et reformid võiks alata ja asjad paraneda

 

 

  1. Mida arvab sellest Berliin, Saksamaa seda vist ju ei taha

Ühelt poolt on Macron Saksamaale keerukas valik teisalt oluliselt parem kui Le Pen, nii et kuigi suures plaanis on teatud huvid vastanduvad on valmidus rääkida ja lahendusi leida kõrge

Sakslaste olukord on selles mõttes huvitav, et kuigi neile on kasulik reformidega venitada, sest iga venitatud päev toob lisatulu, on nad samas iga hinna eest huvitatud et need reformid ikkagi enne suurt kriisi algaks: euro lagunemine oleks suurimaid lööke just neile, kaoksid nii paljud laenatud eurod kui soodne investeerimiskliima

Tänane olukord on lühiajalises plaanis ehk nn valimistsükli ulatuses tõesti soodsam tootmis ja ekspordivõimekusega riikidele, samas kui peaks jõutama uue finantskriisini, siis sisaldab see ka ebameeldivusi Saksamaa jaoks ja laiemalt on samuti selge et olukord kus ühel pool on lootusetult kuhjuvad võlad ja teisel pool ühisturu eelistest tuleneva ekspordi toel kasvavad reservide kuhjad ei saa pikaajaliselt stabiilne olla.

Macronil saab muidugi olema omajagu vaeva ka sakslastega, kes pakuvad oma lahenduseks, et tuleb lihtsalt rohkem eksportida, eriti Prantsusmaal ja see ravib samuti suure osa olemasolevatest vaevustest: eriti peaks panustama Hiina, auto ja veinitööstus peaksid senisest palju rohkem tegema. Põhimõtteliselt võiks ka see plaan toimida kui koer juba rikutud poleks. Siiski tuleks osa prantslaste ekspordist ka sakslaste arvelt ja teiseks on just EL olnud ise piduriks Hiina turu hõivamisel.

Ühine on arusaam et Eurotsooni sees raha ühest taskust teise tõstmine ei aita: tuleb rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisem olla. Saksamaal muidugi on ootus et Macron erineval Hollandest alustab reformidega ise ilma saksa toetuseta. Samas kui Macron on euro idealist on Merkel euro pragmaatik

 

  1. Kuidas võiks Prantsusmaa parandada enda rolli Saksa-Prantsuse teljes, kodused reformid?

Sakslased sooviks et prantslased läheks oma majanduse nn tasakaalu viimise suunas, mis nende majanduskasvu vähemalt lühiajalises plaanis ei aita, küll aga stabiliseerib riigivõlga, muutes liidu tuleviku sakslaste jaoks helgemaks.

Suuremat pilti vaadates on Macroni reforme aga vaja just seetõttu et hoolimata perioodilistest katsetest eelarvedefitsiiti vähendada ja riigivõlga stabiliseerida on  tänane eurotsooni süsteem valedele motivaatoritele üles ehitatud, ehk niigi positiivse maksebilansiga Saksamaa kasutab ühist süsteemi ekspordi kasvatamiseks samas kui kroonilise defitsiidi ja tootmiselanguse all vaevlevad riigid kasutavad ühist süsteemi et pikaajaliste soodsate laenude abil kompenseerida ekspordi vähesust ja luua töökohti riigisektoris.

Teine muutust nõudev põhjust on noorte tööpuudus: kui vanemad inimesed on siirdunud erasektorist riigisektorisse siis noored on leidnud lahenduse lõputus vanemate toidule jäämises ja ühe magistriõppe läbimises teise järel, ilma vahepeal tööturgu külastamata.

Küsimus ongi nüüd selles et kas Macron peaks esmalt näitama suutlikkust viia Prantsusmaa rohkema eelarvetasakaalu ja konkurentsivõime rajale, kus erasektoril oleks kasvav roll majanduskasvus või siis on Macronil oma mandaadi piires õigus nõua et ühiselt tehtaks esmalt reformid eelarve ja rahandusministri osas, mis aitab seda protsessi ka Eurotsooni poolelt tõugata.

 

  1. Saksa-Prantsuse töötav telg kui ELi ainus võimalus?

Vähemalt reformide ja üldise stabiilsuse osas on töötav Prantsuse Saksa telg vältimatu.

Probleeme on rohkelt tulemas muidugi ka Itaalia ja Hispaania suunalt ja seega peaks just need kaks riiki olema ka aktiivselt kaasatud reformipaketi disainimisse. Lisaks esindab Prantsusmaa positsioon ka mitmete teiste liikmesriikide huve (Hispaania, Portugal, Kreeka, Belgia) ja valmidust, et kui Prantsusmaa on valmis läbirääkimiste delegatsiooni juhtimise enda pale võtma siis nad on kaasas.

Euroopa Keskpank ei ole ka Macroni plaanidest just ülemäära suures vaimustuses, nende roll väheneks ja nad peaks populaarse raha välja jagamise asemel asuma tegelema ebameeldiva ja ebapopulaarse raha kokku korjamisega.

Parlament oleks  jällegi tema poolt

Iseasi on kuidas selles mängus Itaalia ja Kreeka motivatsiooni hoida

Hispaania on pigem positiivne Macroni osas. Itaallased on ka rõõmsad et LePenist pääsesid.

 

 

  1. Kas Macron saab parlamendivalimistelt võimu juurde või peab ta laveerima

Loodetavasti saab võimu juurde, see oleks reformide edukuse osas vajalik. Iseenesest oleks ju kahju kui reformimeelne president ei saa tegutseda kuigi vajadus ja valmidus on.

Samas on tal nii siseriiklikke kui euroopa tasemel oponente kes oma valikutes euroopa reformide vajalikkusest küll ei lähtu

Seni ei ole ka elu Prantsusmaal mee lakkumine: tööjõukulud tuleb kuidagi allapoole saada, riigisektori paisumine peab lõppema aga kes iganes selle läbi viib järgmisi valimisi küll ei võida ja mida aasta edasi seda suuremaks probleem paisub. Lisaks valijatele ei ole reformide poolt ka riigipalgalised ametnikud.

Ehk on veelgi selgemalt vaja välja öelda, et alternatiive on õiguspoolest kolm: reformid, Frexit või siis koos Euroga uppumine.

 

  1. Saksa-Prantsuse telg Brexiti ja Briti valimiste valguses

Mõneti on isegi kahju, et Brexiti hääletus ja Prantsuse valimised ei toimunud vastupidises järjekorras, ehk oleks värske presidendi Macroni seisukohad, et EL-i reform on vajalik ja vältimatu, veennud ka tervet hulka kahtlevaid briti valijaid, et liidus on mõistlikke ja muutustele orienteeritud partnereid, kelle pärast tasub sinna edasi jääda. Teisalt võib öelda ka et Macron võlgneb suure osa oma edust Le Peni vastu just eelmise aasta sündmustele: Brexit ja Trumpi valimine äratasid kindlasti nii mõneski prantsuse valijas riigimehelikkuse ja kodanikuvastutuse.

Ühendkuningriik võiks värskes Prantsusmaa presidendis näha pigem mõistlikku, ratsionaalset ja kalkuleerivat partnerit lahkumiskõneluste ajal, mis kokkuvõttes võiks olla kogu Euroopa huvides. Ajalooliste asjaolude teistsugusel kujunemisel, ehk Brexiti hääletuse luhtumisel võinuks Macronist saada D. Cameroni poolt ellu kutsutud Euroopa reformipaketi üks peamisi arendajaid ja toetajaid.

Kindlasti loeb ka briti valijale kuidas suhtuvad tema valitsusse nii Saksa-Prantsuse riigipead kui Euroopa Komisjoni ja Nõukogu juhtjõud. Lihtsalt valikuid endid ei ole enam kuigi palju ja mõistlikke on veel vähem. Tundub siiski et seni ehk alates Brexiti referendumi kampaaniast kuni tänaseni on seda mõju loogikat äraspidiselt mõistetud. On arvatud et kui briti valijat manitseda ja temaga pragada koolipoisilikult siis too tuleb mõistusele ja teeb euroopaliku valiku, tegelikkus on aga olnud paraku teistpidine, Brexiti valiku järgne pragamine ja karistustega ähvardamine on euroopa meelsete toetust pigem vähendanud. Seega saab üheks Macroni ülesandeks olla ratsionaalse läbirääkimisõhkkonna tagasi toomine

saadet saab kuulata siit

Jäta oma kommentaar

*