Eesti välispoliitikast Välismäärajas

Erkki Bahovski, Sven Mikser ja Viljar Veebel, „Välismääraja“, 12.02. 2017

 ——

Väärtuspõhine poliitika, mida minister ettekandes rõhutas ja et Eesti on USA kindel liitlane. Kuidas siis sellega on, kui mõelda nt Trumpi reisikeelule, mida paljud peavad väärtuste rikkumiseks? Kas Eestil on mõtet siin kriitikat teha või kui palju me peame/saame väärtusi rõhutada? Venemaad kritiseerides oleme rõhunud just väärtustele?

Viljar Veebel: 2016 aastal oli meil selge vastane, aga olid ka selged liitlased, nüüd on selge vastane alles, aga liitlaste hulgas  toimub areng mitmekesisuse suunas: Saksamaa, UK ja USA on igaüks arenemas ise suunas. Erisuhted UK-ga jäävad, samas Trumpi ja Merkeli vahel on juba raskem kompromissi leida ja sakslaste ning inglaste omavaheline läbisaamine on ka kehv. Eesti jääb siiski truuks oma maailmapildile, isegi kui tähtsamad liitlased ei ole enam need mis enne. Pikemas plaanis on meil valida, kas jääda väärtuspõhisesse Liitu Euroopas, proovida saada vajaduspõhisele kokkuleppele USAga või teha nägu et lepingud ju kehtivad ja midagi pole juhtunud. Hetkel me proovime justkui kõigi kolme tooli peale korraga istuda. Reisikeeld nähtavasti on alles Trumpi poliitika sissejuhatus ja dilemma, kas vajaduspõhiselt nõustuda või väärtuspõhiselt teha kriitikat ja kahju liitlasuhetele, aina kasvab. Täna ei ole küsimus, kas globaalne tasakaal muutub, see on juba muutunud. Üldiselt peaks välispoliitika lähiaastatel olema rohkem allesjäämise ehk julgeolekupoliitika teenistuses.

 

Samal ajal oli ettekandes, et Soovides näha ameeriklaste jätkuvat pühendumust liitlaskohustustele Euroopa ees, on meie kohustuseks mõista ka Ameerika muresid ja ootusi. Soov, et Euroopa riigid kannaksid õiglast osa julgeoleku tagamise koormast, on mõistetav ja loomulik. Ühena vähestest NATO liitlastest, kes täidab endale  kaitsekulutuste osas võetud kohustusi, toetab Eesti põhimõtet, et sama peaksid tegema kõik liitlasriigid. Kas võiks Eesti üheks välispoliitika suunaks olla meie Euroopa liitlastele meeldetuletamine, et nood oma panust NATOsse suurendaksid?

Viljar Veebel: Euroopa alles otsib oma arusaama uues julgeolekuarhitektuuris, kus USA justkui ei paku enam neid peamisi garantiisid, mis olid NATO edu alus ja teisalt UK ei paku enam oma jõulist õlga EL-i sees. Millegagi tuleb see tekkiv vaakum asendada. Kas see peaks olema suurenev Saksa-Prantsuse mõju või peaksid teisedki panustama?  Paljudel EL-i liikmetel on kaitsekulude suurendamine keerukas, sest need kas on juba nii suured kui võimalik (Poola ja Kreeka), kuid samas kulub ikka kõik endale ära, või siis puudub ühiskondlik toetus suurematele kuludele, sest ühtki loogilist vastast ei paista (Portugal, Holland, Belgia). Nende kahe grupi kõrval muidugi on riike, kes mõistavad lisapanustamise vajalikkust ka enda seisukohast ja kellel oleks ühisesse julgeolekupotti ka teistele antavaid võimekusi võimalik lisaks panustada. Samas peame me ise ka olema mõistvamad teiste riikide vajaduste osas ja  mitte asuma jäigalt nõudma seal, kus kulud on juba maksimaalsed, või kus ühiskondlik arvamus ei toeta poliitilist tahet.

 

Brexit: Kas Eesti võiks sellega välja tuua ka oma kitsamad rahvuslikud huvid, mitte üksnes Euroopa Liidu ühtsuse? Näiteks, et meie kodanikud saaksid jätkuvalt UKs elada ja töötada. Ja õppida.

Brexit peaks nii lõpplahenduse kui üleminekuperioodi osas saama Euroopa integratsiooni väärilise lahenduse, mille keskmes on võimalik õigusriigi vääriline kodanike kohtlemine mõlemalt poolelt. Mõnede tippametnike soov UK-d teiste võimalike skeptikute õpetuseks karmimalt kohelda, ei saa siiski tuua ohvriks üldist õigusriiklust ja kodanike õiguspärast ootust. Ja siin loodetavasti on teised liikmesriigid üheskoos kodanike õiguste ees seismas ja pakuvad UK-le vastukaaluks sarnast kohtlemist nende kodanike suhtes. Ehk siis need, kellel on kehtivad lepingud peavad saama mõistlikul viisil neid täita. Sotsiaalsed garantiid, mis olid üheks tüli põhjuseks tuleb samuti kasvõi üleminekuperioodi abil lahendada.

Meie sammud Brexiti ajaks? Kas peaksime pakkuma oma tuge või vajame enam ametnikke?

See meie pool, ehk allesjääv EL vaevalt kompetentsete ametnike puuduses vaevleb ja tõenäoliselt on Saksamaa-Prantsusmaa ja Itaalia huvitatud võimalikult oma mehitatusest läbirääkimiste delegatsioonis. Küll vajaks tuge UK, aga ei ole teada, kas me esiteks tahaks neid aidata ja teiseks, kas see ühiste EL väärtustega kokku läheks neile lahkumiskõnelusteks oma ametnikke laenata. Meie enda inimeste toetuseks on nähtavasti paari lisaametnikku UK-sse vaja, kes jooksvalt pingeid maandavad.

Rändekriis. Kas ja kuidas tuleks seda eesistumise ajal manageerida?

Rändeteema on eesistumise ajal mitte ebameeldiv kohustus, vaid suurepärane võimalus, teha kuuldavaks ka nende riikide hääl, kes jäävad Ateena-Berliin peamisest põgenike trassist kõrvale ja on sattunud kuidagi ootamatult ja ette valmistamata fundamentaalsete dilemmade ette: ühelt poolt Euroopa ühisväärtused ja solidaarsus, teisalt pead tõstev sisemine populism ja radikaliseerumine, kui reaktsioon sellele. Nüüd oleks võimalik seda protsessi suunata ja kodanikele ka paremini kommunikeerida, nii et see peatrassist kõrvale jäävate riikide kodanikele ka mõistlik, arusaadav, legitiimne ja toetamist vääriv paistaks. Tõenäoliselt tahab nii Berliin kui Komisjon rändepoliitika osas jämedat otsa endale hoida, aga me peame end igal juhul selles küsimuses rohkem nähtavaks tegema koos oma huvide ja vajadustega.

Kuidas tõsta siis idapartnerlus nišihuvist kaugemale? Mida saame ära teha?

Idapartnerluses on vajalik teha rohkem, aga küsimus on kuidas. Laiem kontseptsioon on olnud lonkav, aga lahendusena on nähtud ikka teha natuke rohkem kui seni et ehk läheb kvantiteet üle kvaliteediks. Pigem tuleb minna kasvavalt riigiseptsiifiliseks ja rohujuure tasandile, milles me ju õiguspoolest olime Gruusias ja Ukrainas 10 aastat tagasi tublid. Vajadust on teha ära rohkem kohapeal, sest ilma kohapeale võimekuseta olla tegus partner, ei saa ka idapartnerlus laiemalt õnnestuda. Peamine on suurendada nende võimekust olla meie partner.

Ukraina küsimuse ülalhoidmine.

Ülevalhoidmisest üksi on vähe aeg ei tööta kuidagi Ukraina kasuks, isegi kui Venemaa kannatab sanktsioonide all, on Ukraina kannatused need mis vajavad lõpetamist ja aktiivseid meetmeid. Venemaad see Ukraina teema üleval hoidmine otseselt ei häiri nad on territooriumite kontrolliga rahul. Vaja on paremuse poole liikuvat dünaamikat. Venemaa sanktsioonide osas on  juba küllalt pikalt proovitud staatilise stigmatiseerimise mõju, et ehk Voval hakkab nurgas paha, kui me talle ühes rütmis häbi-häbi teeme. Aktiivsemaid ja mõjuvamaid meetmeid samas oleks võimalik kasutada kui me tõesti tahaks kiiremini ja kindlapeale tulemust saada. Venemaa sanktsioonide osas ei ole mõtet endale illusioone luua et šokk tuleb, täna ja nende nafta hindade juures Venemaa majandus juba kasvab. Jah endised ajad on veel kaugel aga kriisi ja vajadust reservidest võtta ei ole. Kui tahame mõju ja tulemust, siis tuleb see tekitada, mitte loota, et see ise tekkib asjaolude samaks jäädes. Ise tekkib ainult uus probleem Moldovas või Ukrainas.

———

saade järelkuulatav siit

Jäta oma kommentaar

*