Saksamaa plaanib asüülitaotlejate sotsiaaltoetused EL-s ühtlustada

Viljar Veebel, Uudis+

Kas üle-Euroopaliste toetuste paketi idee võiks paigutada kategooriasse “lähenevad valimised Saksamaal”?

Antud idee on vastuseks juba toimuvale pagulaste-poolesele jalgadega hääletamisele Euroopa Liidu sees: ehk öö varjus Kreekast ja Lätist Saksamaa ja Prantsusmaa poole suundumisele. Seega on sakslased juba enam kui aasta otsinud ideed, kuidas asüülitaotlejate koormat teistele liikmesriikidele laiali jagada, nii et see oleks  humanistlik, õiguslikult pädev ja praktikas toimiv. Seni pakutud variandid kohustuslikest kvootidest, ähvardavatest trahvidest ei olnud teistes riikides ei populaarsed ega praktikas toimivad.

Siiski, kui liidu-sisest regulatiivset sotsiaalset võrdsustamist nähtaks hüvena võiks seda pigem rakendada laiemalt, näiteks läbi ühtlustatud sotsiaalmaksutaseme või läbi üle-Euroopaliste ühtlustatud sotsiaaltagatiste. Tänane lahendus viitab pigem, et eesmärgiks ei ole niivõrd tehtava reformi sisuline inimlik hüve, kui Saksamaa soov enda jaoks olukorda kergendada.  Reformi eesmärk on see, et kui pakutavad hüved oleksid kõikjal ühel tasemel siis kaoks ära motivatsioon vasematest riikidest rikkamatesse ümber rännata.

 

Millised oleksid toetused praktikas? Kas ja kuidas see mõjutaks rännet?

Võimalikult on kolm põhimõttelist valikut: a) kohalikel oludel põhinevad toetused, mis on reeglina seda paremad, mida kõrgem on elatustase; b) nominaalselt ühtlustatud toetused kogu Euroopa Liidus ja c) ostujõu pariteediga korrigeeritud toetuste tase.

 

Tänastel, kohalikul elatustasemel põhinevate toetuste peamine häda on selles, et asüülitaotlejad, hakkavad sellisel puhul isevoolu teel ümber paiknema kõrgema nominaalmaksega riikidesse. Kehtestades kõikjal nominaalselt ühtsed toetused tekkiks vastupidine efekt, kõige kasulikum on minna kõige odavamaasse riiki, sest seal jääb toetusest kõige rohkem oma tarbeks alles ja saaks parima eluaseme ning toitlustuse. Kompromissvariandiks oleks ostujõu pariteedi abil korrigeeritud toetusmudel.

Oluline on ka see kes, kui palju ja millisel viisil neid toetusi finantseerib- kas liikmesriik või EL eelarve. Lahendus on nähtavasti see, et pool nn toetustest kaetakse EL fondist ja teine pool liikmesriigi poolt.

See teeks poliitika ka liikmesriikides legitimeeritavaks: vaesemad liikmesriigid saaksid ühelt poolt panustada Euroopa solidaarsusesse läbi pagulaste ja asüülitaotlejate vastu võtmise, teisalt saaks nad selle eest ka lisaraha oma majandusse, Saksamaa jällegi vabaneks neile üle jõu käivast koormast.

Lisaks mõjutab toetuste andmist ja taset ka asjaolu, et asüülitaotlejateni jõuaks rahaliselt mitte üle 20% toetussummast, ülejäänud 80% läheks nende eluaseme, toidu, tervise ja koolituskulude katteks. Neid teenuseid pakuvad aga kohalikud firmad, kes on huvitatud võimalikult kõrgetest hinna ja kasumi tasemetest. Arvestades, et Saksamaale saabub igal aastal ligi miljon pagulast on nendele teenuste pakkumine terve omaette tööstusharu.

Kuidas see mõjutaks majandust ja tööjõudu?

Kui me pikas plaanis näeme tänaseid asüülitaotlejaid ikka ühiskonna integreeritud tootliku osana, mitte elu lõpuni toetust vajavatena, siis esmalt on oluline aru saada teatud majanduslikest loogikatest tööjõu paiknemisel (kuivõrd EL-i mõte laiemalt on ikka kõrgema elatustaseme pakkumises selle elanikele).

Esiteks, odava või madala kvalifikatsiooniga tööjõu lisaväärtus on suurim just kõrgete palkadega ja madala kapitaliga tootlusega riikides (ehk Luksemburgis mitte Rumeenia). Seega transportides asüülitaotlejaid Saksamaalt Eestisse läheb suur osa nende võimalikust lisaväärtusest SKT-le kaotsi, samas on see probleem sihtriigi mitte Saksamaa jaoks.  Siiski, arvestades meie tööjõu väljarännet ja vananemist on tegelikult ka Eestil igal aastal vaja enam kui 1000 uut töötajat ja asüülitaotlejad elavdaks majandust ka läbi kasvava tarbimise.

Teiseks, tööturule integreerumise sisuliseks eelduseks on, et saadav palk ületab motiveerivalt toetuste taset mida saadakse mitte-töötades. Ehk siis on ülioluline, kas tulevane ühtne toetuspakett on 500, 1000 või 1500€ kuus. Eelduslikult näiteks 1000€ toetuse juures läheks inimene tööle näiteks alates 1400€ pakkumisest). Eesti puhul kus töötu abiraha on täna minimaalselt 215€ ja miinimumpalk 490€ on kohalike jaoks on tööleminek motiveeritud, aga kui asüülitaotlejad hakkavad saama üle 500 euro, siis on neile motiveerival tasemel (näiteks palk 700€)  tööturul kohalikega konkurentsis raske töökohta leida.

Saksamaal on miinimumpalk ligi 1500€ja minimaalne töötu abiraha selle põhjal 900€ (maksimaalne 3000): nähtavasti saab plaanitav toetus olema midagi selles suurusjärgus. Seega peaksid ca 1000€ toetust saavad asüülitaotlejad integreeruma näiteks Eesti tööturuga, kus miinimumpalk on 490€ või siis saama hakkama miinimum töötukindlustusega 215€,  või siis rändama paremasse paika.

Kolmandaks, tööturg pakub töökohti universaalselt, lähtudes töötaja suutlikkusest toota omanikule tulu: ehk kui 1000€ toetuse juures, läheks asüülitaotleja tööle alates 1400€ kuupalgast, siis peab see palgatase tooma omanikule lisaks ka veel tulu, keskmine palk on samas 1100€.

Neljandaks, eelnevat saab kõrgetel humanistlikel kaalutlustel eirata, kas kohaliku või EL maksumaksja abil.

Joonis: Miinimumpalk erinevates euroopa riikides

 

 

 

 

 

 

 

Allikas: https://en.wikipedia.org/wiki/Unemployment_benefits

Kuidas Saksamaa tasemel asüülitaotlejate toetuste pakett madalama sissetulekuga riike?

Esiteks tahaksid pagulased just vaesemate liikmesriikide juurde tulla, sest neis riikides saaks sama summa eest enam hüvesid.

Teiseks oleks neil raske pagulasi tööturule integreerida, sest nähtavasti oleks makstavad toetused mitmetes riikides isegi üle keskmise palga, rääkimata miinimumpalast ja ettevõtjad ei suudaks välja mõelda, mida asüülitaotleja tegema panna, et sellise palga juures veel lisaväärtust saada.

Kolmandaks, kui need riigid peaks need toetused oma eelarvest maksma oleks nende keskmine kulu SKT kohta seda kõrgem mida vaesemad nad on.

Kuidas see mõjutaks Eestit?

Antud süsteemist hakkaks peamiselt kasu saama rikkaimad riigid ja Eesti ei ole veel 5 ega 10 rikkaima EL riigi hulka jõudnud. Oleme väljas ka 5 vaeseima hulgast, aga kohe nende järel, seega oleksime selle tagumise kolmandiku hulgas, mis peaks pagulastele üsna atraktiivseks muutuma.

 

Siseriiklikult saab probleemseks ka ühiskondliku õiglustunde teema: kui inimesed kogevad, et nende töötu abiraha on madalam kui pagulase toetus, või et nemad ei saa tasuta hambaravi erinevalt pagulasest, siis toidab see radikaliseerumist: siin on mõistlik oma Euroopa partneritele eos selgitada, mis on võimalik ja mida see kaasa toob, näiteks järgmistel valimistel.

Kokkuvõttes

Kindlasti selle-teemalised arutelud Euroopa tasemel sellel aastal jätkuvad ja Eestile on oluline võimalikult varases faasis kujundada seisukoht oma eelistustest nii selles osas kas me tahame asüülitaotlejatele atraktiivsed olla, Saksamaad toetada ja milline võiks olla meie arvates mõistlik antud sotsiaalsete tagatiste paketi rahaline tase ja finantskoorma jagamine.

—————-

Arutluse aluseks olev uudis: http://www.dw.com/en/mistakes-during-refugee-influx-says-germanys-sch%C3%A4uble/a-37322704

Link saatele: http://vikerraadio.err.ee/v/eca82a39-5403-487b-bec2-4fe228a7ccb5

 

Jäta oma kommentaar

*